Kõige uhkem olen järelkasvu üle

Malle Krunks

TTÜ100

Endine Nõukogude Liidu meistersportlane ja tänane materjaliteadlane professor Malle Krunks rõhutab, et uued tehnoloogiad tulevad ja elavad oma elu ära, aga igavikulisema väärtusega on teadlaste järelkasv, keda ta oma karjääri jooksul on juhendanud. Tippteadlaseks ta end nimetama ei kipu, kuid ei salga, et on grand old ma’am of spray pyrolysis. Küsis Mari Öö Sarv.

Teie teadusliku tegevuse nimekiri ETISes on pikk nagu pii, tunnustuste nimekiri veel teine pii. Milline teadussaavutus Teile endale kõige olulisem on?

Pihustustehnoloogia ja selle keemiline tagamaa. Hakkasime pihustustehnoloogiaga tegelema selgest vaesusest. Oli vaja mingit kilet saada, aga aparatuuri ei olnud ja esimesed spreisüsteemid tegi üks kolleeg mulle süstlanõeltest. Mingil hetkel saabus teadmine, et sel tehnoloogial võib olla perspektiivi tema tehnilise lihtsuse ja odavuse tõttu ning see innustas edasi arendama. Arvan, et meie käes on Euroopa kõige suurem spreitehnoloogia know-how.

Esimesed kiled tegin 1990. aastate alguses CO andurite jaoks, kiled said küll silma järgi ja lihtsa optilise mikroskoobi all vaadates kenad, aga ma ei saanud neid karakteriseerida, ei olnud aparatuuri. Aastaid hiljem sain neid mõõta – nad olid kaua seisnud, aga töötasid. Sama metoodikaga saab teha hulka teistsuguseid kilesid, esimene artikkel metallioksiidide teemal ilmus aastal 1994, seejärel hakkasin ka teadustöö tegemiseks grante saama.

Alustasime oksiidsete kilede tegemisest, järgnesid metalli sulfiidide kilede arendused, pidades peamiselt silmas võimalikku rakendust päikesepatareides. Metallisulfiidkilede teema pakkus lisaks tehnoloogilisele uurimistööle tõelisi väljakutseid uute metallorgaaniliste prekursorainete sünteesi ja omaduste uurimise alal. Selles valdkonnas moodustus meil omapärane rahvusvaheline uurimismeeskond soome, ungari ja eesti teadlastest, kes kõik olid olnud järeldoktorantuuris Lauri Niinistö laboris Helsingi Tehnoloogiaülikoolis. Lahendamist vajav probleem püstitati meie laboris ja lahendus leiti koostöös, kasutades ära Soome ja Ungari ülikoolide sellel ajal tunduvalt modernsemat aparatuuri. Nüüd, 20 aastat hiljem, on meil TTÜs olemas kõik vajalik ja isegi moodsam teadusaparatuur, kuid koostöö jätkub. Järgnesid nanomaterjalide, nagu metalli oksiidide nanovardad, -nõelad ja hierarhilised nanostruktuurid, ning metallide nanoosakeste valmistamise tehnoloogiate arendused. Õhukeste kilede valmistamiseks lisandusid ka teised keemilised tehnoloogiad nagu elektrokeemiline sadestamine, sadestamine lahusest ja spin-coating-tehnoloogia, ning vaakumis lähidistantsilt sadestamine kui füüsikaline meetod.

Uurimisgrupiga oleme välja töötanud materjale kasutamiseks väljapaistvate elektroodidena, dielektrikena, valgust hajutavate ja isepuhastuvate katetena ning materjalid erinevate gaasisensorite jaoks. Pearõhk on olnud päikesepatarei materjalide arendusel ETA-tüüpi ja CdS/CdTe päikesepatareide jaoks.

Viimase aja uurimistöö uus suund, mida juhivad nüüd juba minu õpilased, on materjalide arendus keskonnakaitseliseks otstarbeks, sh keemilistel meetoditel valmistatud pinnakatted, mis on foto­katalüütiliselt võimelised lagundama heitvees olevaid saasteaineid, ka medikamente, ja puhastama õhku erinevatest orgaanilistest ühenditest. Uurimistöö on küll algusjärgus, kuid lootused on kõrged, sest need katted ise ei ole keskkonnale ohtlikud nagu seni kasutatud nanopulbrid.

Nüüd teeme materjale ka elektroonikaseadistele – see on täiesti uus ala, oleme materjale arendanud ja saime just hiljuti kolleegidelt Lissabonist kirja, et uskumatu, et selline materjal töötab. Ja töötabki!

Aga kõige uhkem olen ma nende noorte inimeste üle, keda olen juhendanud magistrandi või doktorandina, kelle arengule olen suutnud kaasa aidata. Kõik muu on ajalise pitseriga, uued tehnoloogiad tulevad ja ükskord saab nende aeg läbi, ka iga tehnilise lahenduse aeg saab ümber, aga igaviku märk on küljes järelkasvul. Kui see on hästi läinud, siis selle üle olen ma kõige õnnelikum.

Kõik muu on ajalise pitseriga, uued tehnoloogiad tulevad ja ükskord saab nende aeg läbi, ka iga tehnilise lahenduse aeg saab ümber, aga igaviku märk on küljes järelkasvul.

Malle Krunks

Kuidas Te teaduse tippu jõudsite?

Tipud on mitmel tasemel: ülikool, vabariik, maailm. Kahel esimesel on mul midagi saavutatud, maailma tipus on tihe ning tee sinna pikk. Ma ei ole endale sellist tippu jõudmise eesmärki kunagi seadnud.

Mul on kolm Eesti teaduspreemiat ja tõsi küll, mind teatakse ka maailmas, olen väga paljude konverentside scientific committee liige, kahe teadusajakirja editorial boardis ning olen aktiivne referent paljudele ajakirjadele ja erinevate riikide teadusfondidele.

Võib ju olla, et ühes kitsas valdkonnas olen tõesti tipus, olen grand old ma’am of spray pyrolysis. Ja olen uhke, et oma uurimisgrupiga ei jäänud me kinni ühte materjalide kasutusvaldkonda, vaid leiame uusi – kui päikesepatareide temaatika jookseb kinni, siis leiame uued kasutusalad! Sellepärast hiljutine e-kiri Lissabonist rõõmu tegigi. Nii et – uskuge endasse!

On Teil veel head nõu noortele teadlastele?

Elus peab oskama rõõmustada ka väikeste saavutuste üle, sest suured tulevad väikeste pealt. Vahel oled küll löödud ja tundub, et enam mustemat päeva ei saa olla, aga koidab homme ja lähed jälle edasi. Tagasilöökidest alati õpid, alla anda ei tohi.

Ja selleks, et olla tipus, pead sa tundma oma tugevusi ja tegutsema seal. Kui tahad teha kõike, siis võid teha palju, aga teed ilmselt keskpäraselt. Osata millestki loobuda on ka oskus.

Mis on Teie teadlasteel olnud kõige raskem?

Mitte alla andmine on kõige raskem. Pead ikka ja uuesti endasse ja oma tiimi uskuma. Isegi kui ongi parasjagu raske aeg ja tagasilööke rohkem kui võimalusi, ei tohi alla anda.

73 Eesti akadeemiku hulgas on neli naist: Ene Ergma, Maarja Kruusmaa, Eve Oja ja Anu Raud. Kas naised tippteaduses on teema, millest peaks eraldi rääkima?

Tehnikateadused on olnud meeste pärusmaa, tugevad naisteadlased on siin pigem erand kui reegel, aga tegelikult ei ole ju vahet. Ma usun, et ajad on muutunud. Ja mina küll ei tahaks, et mind pandaks selle pärast tähele, et olen naine ja tõmmatakse kolm pügalat nõudmistest allapoole – et seal üleval on meeste tipp, aga sinule toome tipu allapoole, sest ega sa kaugemale jõua ronida. Jõuan küll! Aga tahad või ei taha, naistel on raskem.

Intervjuu
Prof Malle Krunks - grand old ma’am of spray pyrolysis

Mispärast siis?

Väga lihtsa asja pärast: me oleme naised. Ka meie Teaduste Akadeemia on omamoodi kinnine süsteem. Nad on austusväärne seltskond ja Eesti teaduse koorekiht, aga see, et seal ainult mõni naine on, ei peegelda naiste osakaalu tippteaduses. Nüüdseks on ajad muutunud ja 10 aasta pärast on seal kindlasti rohkem naisi. Mina olen olnud akadeemia uurija-professor ja olen seotud akadeemia toetusel organiseeritava L’Oreali konkursiga, see on naisteadlaste konkurss.

Novot! Miks peab naistel eraldi konkurss olema?

See on noorte, kuni 40-aastaste naisteadlaste konkurss. Naiste kõige raskem periood on see, kui nad on kaitsnud doktorikraadi, minemas või juba läbinud järeldoktorantuuri ja alustanud tööd iseseisva uurijana, olles samal ajal oma viljakuse tipul. See on tohutult raske hetk: loodus sunnib emaks saama, samal ajal tead väga hästi, mis juhtub, kui sind pole kasvõi pool aastat oma uurimisteema või labori juures: enne oled noor lootustandev spetsialist, aga kui pärast pikemat pausi tagasi tuled, oled ainult lapsega naine.

Eestis saab lapsega pikalt kodus olla, kuid teadusmaailm areneb kiiresti ja kui isegi pool aastat eemal olla, tuleb kõvasti pingutada, et uuesti „rajale“ saada. Tuleb öelda, et noortelt naistelt nõutakse sel perioodil palju. See konkurss ongi selleks, et tunnustada noori tublisid naisteadlasi, et jätkuks movitatsiooni.

Kui mu doktorant jääb lapseootele, siis esmalt õnnitlen teda siiralt. Seejärel mõni aeg hiljem räägin talle, et teeme nüüd plaani, kuidas jätkata, plaani, millest me mõlemad kinni peame. Ja need plaanid töötavad! Arvan, et see on üks põhjus, miks minu doktorandid, ka noored emad, on kõik kaitsnud. Plaan kipub noorel emal muidugi meelest minema, aga uurimisteemad ei saa seista! Nii et mina hoian ühendust, uurin, kuidas läheb, kuidas beebi elab, kuis magab, ja võtan teema üles, et vaata seal plaanis on nüüd sellised tööd tulemas ja uurimisteemaga või doktoritöö kirjutamisega on vaja edasi liikuda. Huvi ülevalhoidmine on väga oluline ja käivad siin ka titevankritega.

Kas meesterahvad oleksid võimelised noori emasid samamoodi kureerima?

Mina ei tea, mina ei ole mees. Aga ma olen ema ja tean ise, kui raske mul on olnud. Ilmselt teeks mees seda teistmoodi, võibolla ma olen natuke emalik, aga ma ei tee nende eest midagi ära, nii et pigem öeldakse, et ma olen päris range. Ma lihtsalt meenutan neile nende vastutust, nii et nad tulevad ja teevad töö valmis ning kaitsevad ära.

Olen kuulnud kurtmist, et teadust ei rahastata piisavalt, et doktorantuur ei ole popp ja doktorid ei ole hinnas. Mida Teie arvate teaduse järelkasvust Eestis?

Mis rahasse puutub, siis raha võiks alati rohkem olla. Tõsi on ka see, et konkursisõel teadusgrandi saamiseks pole Eestis ilmselt veel mitte kunagi nii tihe olnud kui praegu. See on sundinud uurimisrühmasid enam koostööle ettevõtlusega, mis iseenesest on hea. Probleem on, et tihti on ettevõtetel vaja lahendada suhteliselt lihtsaid probleeme, nad vajavad karakteriseerimisteenust, mida me muidugi neile ka osutame, kuid teadlased on pigem huvitatud pikemaajalistest arendustöö projektidest, koostööst.

Vaidlen vastu, et doktorantuuri ei tulda. Minul ei ole soovijatest puudust olnud, mul on olnud valida. Ja kõik minu doktorandid on kaitsnud, keegi pole pooleli jätnud, kedagi pole kunagi eksmatrikuleeritud ja keegi pole sellele ka lähedal olnud. Need kaitsmise asjad on ka juhendajas kinni. Minu esimene õpetussõna noortele juhendajatele on: ole range, kuid ole inimene.

Ma olen ka kuulnud ütlemisi, et doktoreid toodetakse liiga palju. Mina väidan, et kui noor doktor ise nii ütleb, siis see inimene ei ole osanud hinnata oskusi, mida ta doktorantuuris sai. Need on ülekantavad oskused, mis on universaalsed ja neid saab rakendada kõikjal. Minu juhendatud noored doktorid saavad hakkama nii ülikoolis kui ka väljaspool, töötuks nad ei jää!

Arvan, et teadlaste järelkasvuga on praegu seis hea. Väga paljud tahavad pärast doktorikraadi kaitsmist jätkata akadeemilist karjääri ülikoolis, kuid see võimalus on vaid vähestel ja parimatel. Oluline on, et rohkem doktorikraadiga inimesi töötaks ettevõtluses ja lahendaks tööstuse probleeme. Siit ka hiljuti TTÜs rakendatud tööstusdoktorantuur.

Nüüd teeme doktoriõppekavasid ümber ja tahame sinna viia sisse karjääriplaneerimise õppeaine, et noored oskaksid juba varakult oma tulevikku planeerida ja näha oma tulevast karjääri ka väljaspool ülikooli. Väga lootusrikas oleks, kui noor inimene oleks võimeline alustama pärast õpinguid ettevõtlusega.

Elus peab oskama rõõmustada ka väikeste saavutuste üle, sest suured tulevad väikeste pealt.

Malle Krunks

Milliseid teaduse arenguid Te ise erilise põnevusega jälgite?

Esmane huvi on ikkagi see, millega meie uurimisgrupp edasi läheb, neid trende maailmas jälgin ma huvi ja hoolega.

Jälgin ka tulevaste energiaallikate ja energia salvestamise teemat. Mind tohutult huvitab see, kuidas arenevad energiatehnoloogiad, millest ja kuidas saadakse energiat 20-30 aasta pärast.

Mina usun endiselt päikesesse, selle võimalused on laiemad kui päikesepaneelid.

Kas päike võiks anda Eestile energia­sõltumatuse ilma CO2 reostuseta?

Mina arvan, et energiasõltumatuse annavad meile erinevad allikad. Usun ka vesinikuenergeetikasse. Kogu selle tootmise juures on vaja elektrienergiat, mis võib olla toodetud päikeseenergiast, ei välista ka tuult ja teisi taastuvaid energiaallikaid.

Tahame või ei taha, põlevkivi ei saa olla väga pikas perspektiivis jätkusuutlik, kuid praegu peame arvestama reaalsusega, et Eestis ei ole veel põlevkivienergeetikale alternatiivi.

Fraasi „Teadlased hoiatavad“ kohtab ajalehepealkirjades sagedamini kui seadusemuudatusi, mis hoiatusi arvestades tehtud. Miks teadlasi ei kuulata?

Teadlased on tõesti väga palju hoiatanud, aga et neid ei kuulata, selle taga on Suured Huvid: „Täna toodab süsteem kasumit mulle, mu tutvuskonnale või parteile, muutuseid ei ole vaja.“ Jookseme kasumi ja raha järel ning midagi peab väga toimuma, et hakataks kuulama.

Et leiutada midagi uut, tuleb päriselt täiesti teistmoodi mõelda. Kus või kuidas Teil kõige paremad mõtted tulevad?

Mõtisklused iseendaga – selle nimi on loomeprotsess, see käib igaühel oma teid pidi. Kui oled mingi probleemi üle palju juurelnud, siis su aju tegeleb sellega ka siis, kui sa ise ei tegele. Lahendus mingile teadusprobleemile on tulnud ka öösel kell kolm sügavas unes.

Aga selleks, et lahendused tuleksid, peab olema hea baas – suur teadmistepagas, mille pealt see mõttetöö käib. Peame kogu aeg juurde õppima, ei saa jääda selle juurde, mida kunagi õppisime. Iga uue teemaga, iga uue doktoritööga areneb ka juhendaja.

Juhendajana algul kirjutad küll visiooni, kuidas see töö võiks minna, aga tavaliselt ei lähe nii ja ei tohigi minna! Sest visiooni kirjutame oma tänase teadmise pealt – kui nii lähebki, tekib küsimus, kus oli areng. Juhendaja mõtete transformatsioon ei ole teadus. Mu noored teavad väga hästi seda hetke, kui ma ütlen „Jess, see ei läinud nii nagu me arvasime!“ Sest kui läks hoopis teisiti, saime järelikult midagi uut teada.

Aga mõtted tuleb kindlasti kolleegidega läbi vaielda – mida rohkem arutada ja vaielda, seda parem.

Kuidas materjaliteadlastel Eestis läheb?

Eesti materjaliteadus on teaduslikus mõttes heal tasemel. Küll võiks olla edukam materjali­teaduses saavutatu üleviimine tootmisesse, teadusmahukasse ettevõtlusesse Eestis. Siin on „käärid“.

Kõige kindlamal viisil jõuavad teadustulemused rakendamiseni, kui ettevõte ja teadlased töötavad koos uue tehnoloogia, uue toote välja­arendamise nimel. Kahjuks on Eestis selliste ette­võttete arv väike.

Teine tulemuseni viiv tee on, kui materjaliteadlased ise või koostöös näiteks elektroonikutega töötavad välja uue, turul konkurentsivõimelise seadise või toote, on võimelised hankima vahendeid ja võimalusi arendustööks, mis lõpptulemusena päädib tootmisega. Neid näiteid on, kuid võiks ja peaks olema rohkem. Peamine takerdumine tekib sisenemisel arendustöö faasi. On idee, teadmised ja entusiasm, kuid arendustööks on vaja raha, investoreid, meeskonda ja veel palju muud. Enamikul juhtudel teadlased siin üksi toime ei tule. Siin on Eesti mastaabis veel palju ära teha.

Tekib küsimus, et kas see uurimistöö, mida teadlane tegi alates fundamentaaluuringutest kuni seadiskõlbuliku materjali tehnoloogia väljatöötamiseni või seadise valmistamiseni oli mõttetu seetõttu, et Eestis ei jõutud tootmiseni?

Ma ei arva nii. Teaduspublikatsioonidena avaldatud teadustöö tulemused on enamasti avalik info ja praktiliselt kättesaadav kõigile uurijatele maailmas. Sellega on teadlane andnud oma osa maailma globaalsesse teadmiste kogumisse. Pealegi on tänapäeval eesrindlik teadustöö rahvusvaheliste uurimisgruppide ühislooming, kus teadusprobleeme lahendatakse üheskoos. Sellisesse teadusprojekti või uurimisgruppi kaasatakse teadlane siis, kui ta on kõrge teadusliku tasemega. Läbi osalemise sellistes uurimisprojektides saame me targemaks, meie noored saavad targemaks ja luuakse parem ja tugevam alus teadusele, mis on aluseks moodsale teadmistepõhisele tootmisele globaalselt ja ka Eestis.

Malle Krunks

  • Õppis: 1967–1972 Tallinna Polütehniline Instituut, keemiateaduskond, elektroonika erimaterjalide tehnoloogia, elektroonikainseneri diplom
  • Doktorikraad: 1985, Uurali Polütehniline Instituut, Sverdlovsk, keemiateaduste kandidaat
  • Täna: Materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituut, tenuuri täisprofessor ja instituudi direktor, TTÜ nõukogu liige

Preemiad

  • 2018 Valgetähe V klassi teenetemärk
  • 2015 TTÜ parim teadusartikkel 2014 tehnika ja tehnoloogia vald­konnas, kaasautor
  • 2015 Väljapaistev retsensent 2015, ajakirjad Thin Solid Films ja Materials Science in Semiconductor Processing
  • 2014 TTÜ aasta teadlane 2013
  • 2011 TTÜ parima teadusartikli autor 2010 tehnika ja tehnoloogia valdkonnas
  • 2009 riigi teaduspreemia uurimuste tsükli „Vedeliksadestuse tehnoloogiad konkurentsivõimelisele päikeseenergeetikale“ eest
  • 1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia, kollektiivi liikmena
  • 1985 Eesti NSV teaduspreemia, kollektiivi liikmena

Loe ka teisi lugusid

TPI tudengielu paneb ikka veel imestama

Rein Munter
Loe täispikka lugu

Matemaatiku laual on teemad sünnitusabist kosmoseni

Leo Võhandu
Loe täispikka lugu

TTÜ Meened

Pastapliiats

0.70€

Õhupallid

0.30€

Fännisall

8.00€

Pusa

15.00€

Pusa

15.00€

Spordikott

12.00€

Kaelapael

1.00€

Õhupallid

0.30€

Helkur

1.00€

Torusall

2.00€

Saunalina

20.00€

Saunalina

20.00€

Kaelapael

1.00€

Kaelapael

1.00€

Helkur

1.00€

Spordikott

12.00€

Fännisall

8.00€