Vilistlane number üks

Konstantin Lindquist

TTÜ100

Tallinna Tehnikumi esimesed tegevusaastad olid üsna keerulised ja heitlikud. Lisaks tehnikumi rajamisele tuli võidelda nii vajaliku rahastuse, õppetegevuse läbiviimiseks tarvilike ruumide kui ka eksisteerimisõiguse eest üldse. Seetõttu ei jäänud esialgu eriti palju aega, et täpselt paika panna lõpetamisega seotud protseduurid.

Tekst: TTÜ peaarhivaar Ilmar Ermus | Foto: Rahvusarhiiv (allikaviide ERA.4374.2.359)

Alles 1922. aasta lõpus, kui üldine olukord oli mõnevõrra stabiliseerunud ja esimesed üliõpilased olid oma õpingutega nii kaugel, et hakkasid lähenema lõpetamise etapile, hakkas tehnikumi juhtkond rohkem tähelepanu pöörama ka lõpetamisega seotud küsimustele. Nii otsustati 21. novembril toimunud juhatuse koosolekul, et lõpuprojektide teemad tuleb juhatuses kinnitada.

Selle otsusega täpsustati sama aasta 5. mail kinnitatud eksamineerimise korda, millega oli sätestatud, et üliõpilane annab ennast lõpuprojekti teostamiseks üles osakonna dekaanile. Korras fikseeriti, et kui üliõpilane on sooritanud kõigis õppeainetes eksamid rahuldavalt, tuleb tal teha veel lõpueksam ning koostada iseseisvalt lõpuprojekt.

Siinjuures tasub silmas pidada, et ka tehnikumi õppeprogrammid olid sellel perioodil pidevas muutumises. Kuigi õppejõudude nõukogu oli oma esimesel koosolekul 14. oktoobril 1918 õppeprogrammid kinnitanud, täiendati neid pidevalt.

Oluline samm esimeste diplomite väljaandmiseks astuti 20. märtsil 1923. tehnikumi juhatus kinnitas masinaehituse osakonna üliõpilaste Georg Liidemanni ja Konstantin Lindquisti lõpuprojektide teemad. Liidemanni ülesandeks sai „naelavabriku jõujaam diisliga 130 hobuse jõu jaoks“. Lindquistile määrati „lennuk nelja reisija jaoks kiirusega 140–160 km/h, peaosamootor ja selle asetamine lennukile“. Elektrotehnika osakonna üliõpilaste teemad kinnitas juhatus hiljem, 10. aprillil.

Kuigi juhatus tegi 15. mail dekaanidele ülesandeks välja töötada lõpueksamite kava, ei jõutud kevadel veel lõpuprojektide kaitsmiseni. Esimene lõpueksam leidis aset 10. septembril, kui Lindquist ja Liidemann vastasid komisjoni ees kolmele küsimusele, mis puudutasid aurumehaanikat, mehaanilist tehnoloogiat ja masinaehitust. Komisjoni koosseisu kuulusid dekaan F. Dreyer, haridusministeeriumi esindaja J. Kiivet ning õppejõud R. Holostoff, H. Einberg ja E. Avik. Lindquist pidi andma vastused auruturbiini termodünaamiliste aluste, malmi valmistamise ja ümbertöötlemise ning plahvatusmootorite proovimise ja nende peamõõtude väljaarvestamise kohta. Liidemann pidi vastama materjalide proovimise, küttepindade, restide ja korstnate ning kompressorite kohta käivatele küsimustele. Mõlemad üliõpilased said rahuldava tulemuse, mis tagas neile pääsu lõpuprojekti kaitsmisele. Tehnikumis kasutati hindamisskaalat „rahuldav“ ja „väga rahuldav“.

Lõpuprojekti edukas kaitsmine ei toonud siiski veel kaasa diplomi väljaandmist.

Lindquisti ja Liidemanni lõpuprojektide kaitsmise ajaks määrati laupäev, 15. september kell 12. Ka see kulges edukalt. Üsna pea jõudsid lõpuprojektide kaitsmiseni ka teiste osakondade lõpetajad. 21. septembril kaitsesid lõpuprojekte mereinsener-mehaanika osakonna ja 7. detsembril elektrotehnika osakonna üliõpilased.

Lõpuprojekti edukas kaitsmine ei toonud siiski veel kaasa diplomi väljaandmist. Mõned päevad hiljem, 18. septembril, arutas tehnikumi juhatus mehaanikaosakonna lõpuprojektide kaitsmist ning üles kerkisid lahendamist vajavad küsimused. Üheks probleemiks oli sobiliku pitsati puudumine. Seetõttu tegi juhatus H. Reierile üle­sandeks lasta valmistada Tallinna vapiga tehnikumi pitsat.

Samuti tõusis esile praktika küsimus. Nimelt oli lõpetajal ette nähtud läbida 18 kuu pikkune praktika, aga Liidemann oli läbinud ainult 12 kuud. Seetõttu otsustati talle anda ajutine tunnistus. Lindquist oli läbinud 19 kuu pikkuse praktika, mis oli nõutud mahus, ning seetõttu leidis juhatus, et kui õppenõukogu selle otsuse kinnitab, võib talle väljastada tegelik-inseneri diplomi.

Tallinna Tehnikumi kõrgema astme lõpetajad tunnistati tegelik-inseneri ja tegelik-arhitekti kutse vääriliseks vastavalt 20. veebruaril 1923 riigikogus vastu võetud Inseneride, arhitektide ja tehnikute kutseõiguste seadusele. Enne seda oli Tallinna Tehnikumi seisund olnud suhteliselt ebakindel, mistõttu tegid õpilased korduvalt pöördumisi, soovides saada selgitust küsimustele, kas Tallinna Tehnikum on kesk- või kõrgkool ning mis õigused selle õppeasutuse lõpetamine neile annab. Antud seadus tunnistas Tallinna Tehnikumi sisuliselt kõrgemaks õppeasutuseks, mis mõneks ajaks stabiliseeris olukorra. 

Kolmas probleem, mis seoses lõpetajatega esile kerkis, oli tõsiasi, et tehnikumil puudus diplomi vorm. Juhatus suutis selle koostada ja õppenõukogule esitada alles 30. oktoobril.

Õppenõukogu arutas kõigi 1923. aasta lõpetajatega seotud küsimusi alles 13. detsembril. Kaitsmiskomisjonide protokollid kinnitati ning lõpetajatele otsustati välja anda ajutised tunnistused. Samuti kinnitati väikese muudatusega juhatuse esitatud diplomi vorm. Samas leidis õppenõukogu, et põhikirja järgi nõutud praktika kestus on liiga pikk ning juhatusele tehti ülesandeks see küsimus üle vaadata ning kaaluda, milline oleks mõistlik lahendus.

Juhatus leidis, et diplomi võib välja anda siis, kui haridusministeerium on vastava loa andnud. Samuti otsustati, et lõpudiplomi eest tuleb tasuda tuhat marka ühekordset maksu.

Diplomite väljaandmiseni 1923. aastal veel ei jõutud. Kuid juba 8. jaanuaril 1924 arutati juhatuse koosolekul uuesti esitatud praktikatunnistuste põhjal Lindquistile diplomi väljastamist. Juhatus leidis, et diplomi võib välja anda siis, kui haridusministeerium on vastava loa andnud. Samuti otsustati, et lõpudiplomi eest tuleb tasuda tuhat marka ühekordset maksu.

Ka seekord ei jõutud veel diplomi reaalse väljaandmiseni. Murrang toimus alles 26. novembril, kui juhatus arutas Lindquisti diplomi küsimust uuesti ja otsustas, et talle võib ajutise tunnistuse vastu lõpudiplomi välja anda. Ka otsustati, et edaspidi nõutakse koos praktika tunnistusega vastava praktika kirjeldust.

Juhatus käsitles diplomite küsimust veel 20. detsembri koosolekul, kus otsustati, et nendele lõpetajatele, kes on nõutud 18 kuud praktikat sooritatud, antakse välja ajutine tunnistus, millel on kirjas tegelik-inseneri kutse, ning et seoses sellega tekib neil ka diplomi saamise õigus.

Lõpuks, 29. detsembril, väljastati Konstantin Lindquistile Tallinna Tehnikumi diplom nr 1, millega tunnistati ta tegelik-inseneri kutse vääriliseks. Teiste 1923. aastal lõpuprojekti kaitsnud üliõpilaste tee diplomini veel jätkus. Nii sai Georg Liidemann tehnikumi diplomi nr 2 alles 10. märtsil 1926.


Loe ka teisi lugusid

Kõige uhkem olen järelkasvu üle

Malle Krunks
Loe täispikka lugu

TPI tudengielu paneb ikka veel imestama

Rein Munter
Loe täispikka lugu

Matemaatiku laual on teemad sünnitusabist kosmoseni

Leo Võhandu
Loe täispikka lugu

TTÜ Meened

Torusall

2.00€

Kaelapael

1.00€

Spordikott

12.00€

Spordikott

12.00€

Helkur

1.00€

Kaelapael

1.00€

Õhupallid

0.30€

Paberiplokk

0.70€

Õhupallid

0.30€

Kaelapael

1.00€

Helkur

1.00€