TPI tudengielu paneb ikka veel imestama

Rein Munter

TTÜ100

Emeriitprofessor Rein Munter meenutab 1955. aastal TPI keemiateaduskonnas alanud tudengipõlve, kust ei puudunud värvikad professorid, põnevad praktikumid ega isegi sõpradega üksikule saarele merehätta jäämine.

Minu sattumine TPIsse oli rohkem õnnelik juhus ja sobivate asjaolude kokkusattumine kui teadlik valik. Keskkoolis olid mu lemmikaineteks inglise keel, ajalugu, eesti keel ja kirjandus ning ehk neljandana keemia. Ei saa väita, et keemia oleks mulle väga suurt huvi pakkunud, kuid erinevate värvide mäng keemiaõpetaja Saara Geruchmanova käes olevas katseklaasis teatud reagentide kokkuvalamisel mind siiski päris ükskõikseks ei jätnud.

Peast käis läbi mõte, et kui need esimesed variandid (inglise keel ja ajalugu) peaksid mingil põhjusel ära langema, siis võiks ehk selle värvide mängu tagamaid selles katseklaasis lähemalt tundma õppida küll. Ja ära nad langesidki, igaüks erineval põhjusel. Nii jäigi kõigist edasiõppimise variantidest sõelale keemia. Vähem oluline polnud ka see, et sain seda õppida tollases TPIs, ilma et oleks pidanud Tartusse sõitma.

Tudengipõlv algas rektori kabinetis
Et orgaanilist keemiat pidasime juba keskkoolis „haisukeemiaks”, siis viisin 1955. aasta juunis oma dokumendid TPI keemiateaduskonda silikaatide tehnoloogia erialale, ja kuna keskkooli cum laude lõputunnistus vabastas mind sisseastumiseksamitest, leidsingi 1. septembril dekanaadi teadetetahvlilt oma nime õpperühma KS-12 nimekirjast. Sealsamas kohtusin oma hilisema hea sõbra ja matkakaaslase Tõit Kuusrega. Enne aga tuli tollal kehtinud korra kohaselt läbi teha vestlus TPI direktori (mitte rektoriga nagu nüüd) dots. Ludvig Schmidtiga, kes oli päritolult volgasakslane ja mingeid meile tundmatuid teid pidi sõja lõppedes Eestisse sattunud.

Astusin lugupeetud direktori kabinetti TPI Kopli poolsaare tipus asunud peahoones teatava kõhedustundega. Ludvig Schmidt, hoides käes mingit avatud raamatut, vaatas mulle tähelepanelikult, kuid sõbralikult üle prilliklaaside otsa ja küsis: „Ah teie, noormees, tahate siis õppida silikaatide tehnoloogiat?”

Mina (mitte väga kindlalt): „Jah.”
L. S.: „Kas te ka teate, mis need silikaadid on?”
Mina (olin ikka üht-teist lugenud): „Need on: klaas, sideained, telliskivid jne...”
L. S.: „No kui see on teie kindel soov, siis... jäätegi telliskive tegema.”

Lahkusin direktori kabinetist teatava pettumuse ja kahetsusega – vist olin endale ikka vale eriala valinud? Telliskivid? Kas nende tootmine võiks mingil moel huvitav olla?

Kohusetundlik, nagu ma alati olin olnud, alustasin siiski õpinguid valitud erialal. Esimesel kahel kursusel ei tulnud neist telliskividest üldse juttu. Tuli end hoopis teistest ja palju raskematest ainetest, nagu füüsika, kõrgem matemaatika, kujutav geomeetria jt „läbi närida”.

Nendest ainetest on eriti hästi mällu sööbinud kujutav geomeetria. Selle eksam oli ühtlasi minu esimene TPIs ja pidin äärepealt „läbi põruma”, kuid sain ootamatult hoopis viie. Asi oli selles, et eksamipiletis oli kaks teooriaküsimust ja üks ülesanne ning saada õigus teooriat vastata, tuli ülesanne ära lahendada. Minul oli selleks kera ja püramiidi lõikejoone konstrueerimine. Ei saanud tükk aega kuidagi asjale pihta. Dotsent Nikolai Paluver kutsus korduvalt vastama, kuid iga kord keeldusin, sest lõikejoon oli ikka leidmata. Viimase hoiatuse peale, et „kui te nüüd ei tule, olete läbi kukkunud”, tõusin laua tagant ja hakkasin kardetud eksaminaatori poole aeglaselt liikuma. Järsku „sähvatas”, käigupealt kritseldasin paberile nõutud lõikejoone ja sain seejärel loa vastata teooriat. Seda ma teadsin suurepäraselt ja nii saingi kardetud kahe asemel ootamatult hoopis viie.

autasu
Eesti vabariigi sünnipäevale pühendatud aktusel tunnustati Rein Munterit silmapaistva arendustöö eest

Praktikaseiklused telliseahjude ja Nõukogude Liidu piiriveega
Ülikooliaastad möödusid lennates. Ei jäänud mul nägemata ja katsumata ka need telliskivid, silikaltsiit ja klaas. 1957. a. suvel viibisin koos paari rühmakaaslasega praktikal Aseri Tellisetehases, kus sain „maitse suhu” ka ahjutöölise leivast. 80–90° juures tuli toortelliseid ringahju sisse ja põletatud punaseid telliseid sealt välja laduda. Ehkki meile anti jalga paksu vilttallaga sussid, tulid ometi paari päevaga suured põletusvillid talla alla. Tuli jääda umbes pooleteiseks nädalaks koju, ühiselamusse ning käia söömas all puhvetis ainult kandade peal! Olen alati imestanud, kuidas me keegi seal tellisetsehhis kopsupõletikku ei jäänud, sest tsehhi otsauksed olid lahti, alatasa tõmbas tuul, ja kui tulla 80° juurest tõmbetuule kätte, oleks nagu kõik eeldused haigestumiseks loodud. Ilmselt mängis siin tugevat positiivset rolli see, et üsna varsti tuli jälle sinna ahju 80° juurde tagasi ronida...

Nädalalõpul käisime Aseri mererannas ujumas, aga enne pimedat tuli tagasi olla, muidu võis piirivalvekordonisse sattuda. Ühest meie eriala vanema kursuse poisist, Aare Suurthalist räägiti, et tema olla Aseris läinud talvel merejääle, mis lõppes Vene piirivalve tõsise süüdistusega Aare Soome põgenemise katses.

Tutvumispraktikal olin 1958. a. suvel tollal kuulsas Johannes Hindi Silikaltsiidi Instituudis ja tehases, kus oli võimalik näha ka silikaltsiidi tootmise põhiseadet, desintegraatorit, sageli lahtivõetuna, sest alatasa tuli välja vahetada kahe vastastikku kiirusega 600–900 p/min pöörleva ketta küljes asuvaid tavalisest mustast terasest pulki (nn. sõrmi), mille ülesanne oli liivaterasid lõhki lüüa, et tekitada võimalikult head kontaktpinda lubjaga. Paraja koguse vee ja alumiiniumpulbri (gaasimullide tekitaja) lisamisel valmis sellest segust pärast 10–20-tunnist töötlemist autoklaavis veeauru atmosfääris kergbetoon – silikaltsiit, Johannes Hindi leiutis, tollal üsna populaarne ehitusmaterjal nii ENSVs kui tollases NSV Liidus kuni Jaapanini välja.

Desintegratsiooniprotsessi iseärasustel põhineski dr. Johannes Hindi silikaltsiidi kui ehitusmaterjali tugevusteooria. Nimelt väitis ta, et kui liivaterad peenestada löögiga desintegraatoris, siis tekivad teravate servadega liivaterad, mis nakkuvad hästi lubjaga, aga kui liiv hõõruda peeneks kuulveskis, siis tekivad ümarad pinnad ning sellist survetugevust pärast toote autoklaavimist kui eelmisel juhul ei saavutata. Selle seisukohaga läks ta teravasse vastuollu ühe võimsa kuulveskitega tegeleva Moskva teadusliku uurimise instituudiga ning oli ette arvata, kes jääb lõpuks kaotajaks. Kas J. Hindi kodu läbiotsimisel hiljem, kui ta oli juba põlu alla sattunud, leiti tõesti kirjutisi, kus ta avaldas lootust Eesti Vabariigi taastamisele, on iseasi. Johannes Hindi traagika oli selles, et ta oli palju oma ajast ees, iseseisvas Eestis oleks ta praegu kindlasti lugupeetud ärimees.

Lahkusin direktori kabinetist teatava pettumuse ja kahetsusega – vist olin endale ikka vale eriala valinud? Telliskivid? Kas nende tootmine võiks mingil moel huvitav olla?

Rein Munter

Kõigi keemikute HIRM!
Ülikooli päevadest on meeles mitmete koloriitsete õppejõudude loengud, näiteks üks halli habemega mehaanikaprofessor (nime olen kahjuks unustanud), kes meile metallide ja nende sulamite tugevust tutvustas, illustreeris oma teksti elust võetud näidetega: „Üks noormees tahtnud end õnnetu armastuse pärast üles puua ahjusiibri külge ega teadnud, et see on malmist. Tema elust lahkumise katse lõppes kolinal põrandale kukkumisega, nöör kaela ümber.” Mäletan nüüd siiani, et malm on erinevalt terasest üpris habras materjal.

Aga nüüd lähemalt mõnest õppejõust, kes meile igapäevast tarkust jagasid. Peale väga nõudliku dots Nikolai Paluveri tuli kokku puutuda mitmete TPI tolle aja koloriitsete õppejõududega, tõeliste „vana kooli” meestega, kellest paljud olid head, oma eriala põhjalikult tundvad õppejõud. Ivar Petersen jäi meelde sellega, et pidas kõik oma kõrgema matemaatika loengud täiesti peast, ilma ühegi abimaterjalita. Heinrich Vilbok oli kõigi keemikute HIRM! Mäletan, et olin kord kummargil keemialaboris Marati tänava keemiahoone neljandal korrusel (happeaurusid täis ruum, nii et ühest otsast ei näinud teise!) oma kapi ees, kui dots Vilbok hiilis ootamatult selja taha ja käratas: „Kes siis nii palju konts. lämmastikhapet peale valab!” Pidin ehmatusest nii plaatinakausi kui ka kontsentreeritud HNO3 pudeli maha pillama.

Mind ja head sõpra Tõit Kuusret kui „töömehi” Vilbok siiski soosis. Kord aga keeras meile tahtmatult õudse „piruka” – vahetas kogemata minu ja Tõidu keemilise analüüsi andmed ära. Ei mäleta enam, mida täpselt analüüsisime, aga kaks nädalat ei saanud me kumbki oma tulemust „maha”. Olevat väga mööda! Tegime Tõiduga tol ajal keemialaboris tööd kuni kella 23–24-ni õhtul. Peitsime end tööpäeva lõpul, umbes kell 16.30 laborilaudade taha ära, ja kui labor väljastpoolt lukku keerati, tulime välja ja asusime tööle. Koristaja, kes tuli õhtul alati umbes kell 23–24, lasi meid välja ja siis sõitsime taksoga koju. Sel viisil olime laboritöödega (igavesed pugejad muidugi!) 2–3 nädalat oma rühma tüdrukutest ees. Meie eesmärk oli lõpetada laboritööd varem, et võita aega ning sõita 5.–10. märtsini Otepääle suusatama.

Dots Vilbok tegi meile oma eksitusega sellise „paugu”, et kaotasime need võidetud kaks nädalat. Tegime ja tegime oma analüüse, aga ikka oli tulemus mõlemal vale! Päästis meid kord vana Hendrik Arro (endine Eesti lendur), kes uuris minu ja Tõidu andmeid ja siis oma musta kladet, kus olid kirjas meile välja antud ülesanded, ja hakkas järsku naerma: „Teil on juba kaks nädalat mõlemal õiged tulemused, Vilbok vahetas teie lähteandmed kogemata ära!” Läksime siis Tõiduga suure rõõmuga alla puhvetisse ja tegime kahepeale... ei, mitte, vaid suure purgi kirsikompotti!

Pidin ehmatusest nii plaatinakausi kui ka kontsentreeritud HNO3 pudeli maha pillama.

Rein Munter

Õpetaja suure algustähega
Erialastest eksamitest on hästi meeles eksam orgaanilises keemias prof Hugo Raudsepale ja keemiatehnikas kateedrijuhataja, minu juhendaja ja hilisema õpetaja, kolleegi ning hea sõbra prof Enno Siirde juures. Orgaanilise keemia eksam on meelde jäänud sellega, et enne minu eksamiruumi sisenemist Marati tänava keemiahoone teisel korrusel olid kaheksa (!) minu kursuseõde suure kolinaga läbi põrunud, mis loomulikult tekitas teatud kõhedust. Kõik läks siiski ülihästi, sain kõige kõrgema hinde.

Professor Siirde eksam toimus Kaevuri tn 1 teisel korrusel. Seisime seal trobikonnas kateedrijuhataja ukse taga ja ootasime oma järge. Olin juba nii palju närveerinud, et kätte oli jõudnud peaaegu täieliku apaatsuse ja ükskõiksuse staadium. Mäletan, et vaevasin vastamisel seal kabinetis tükk aega tõsiselt oma pead, miks torudes vedelike voolamise turbulentses režiimis suurtel kiirustel hõõrdekoefitsient enam kiiruse ehk Re-kriteeriumi kasvades ei vähene, vaid konstantseks jääb? Enam ei mäleta, kuidas ma seda tollal põhjendasin, kuid hinne „väga hea” on siiani meeles. Küllap see põhjendus siis ikka õige oli.

Professor Siirde oli tudengite hulgas tuntud oma fenomenaalse mälu poolest. Nii võis ta ainet mittetundvat tudengit eksamil rabada märkusega „no kust te seda pumba survekõrgust saategi teada, te ju puudusite loengult, kui ma sellest rääkisin.” Mäletan, et kui Voldemar Panso suri, ütles minu koolivend Mikk Mikiver uhkusega, et Panso oli talle olnud Õpetaja suure algustähega. Olen õnnelik, et võin siinkohal täpselt sedasama öelda professor Enno Siirde kohta. Aastatel, mil ta oli keemiatööstuse protsesside ja aparaatide kateedri juhataja, tundsime end ühise sõbraliku perena. Enno Siirde oli nõudlik, kuid heatahtlik, inimlik ja mõistev ülemus.

Ei saanud telliskividest ega ka silikaltsiidist minu töö- ega huviala. Oma lõputöö tegin dots Endel Uusi juhendamisel uuest kergest katusekattematerjalist bemiidist, mida valmistati vanapaberist, bituumenist ja savist ning pressiti laineliseks nagu eterniitplaadidki. Minu ülesanne oli välja selgitada nimetatud koostisosade optimaalne vahekord. Selleks ehitas meie kateedri kuldsete kätega mehaanik Aksel Nigol mulle paagi, mille põhjas asuva turbiiniga varustatud reaktoris ringipöörlevasse vanapaberi ja savimassi juhtisin kuuma, vedelat bituumenit. Viimase lõhn on siiani ninasse sööbinud ning möödudes suvel asfaldiparandajatest, tuleb alati meelde minu lõputöö TPIs.

Suurema pidulikkuseta lõpudiplomid
Lõpetasime oma rühmaga 1960. a. silikaatide tehnoloogia eriala ja mitmed meist suunati otse erialasele tööle. Meie, nelja noormehe, lõpetamise protseduur erines tüdrukute omast selle poolest, et diplomi kättesaamiseks pidime enne läbi tegema kuuajalise sõjaväelaagri. Sattusime koos Mati Müürsepaga Keila tankipolku, kus tuli sapööritöö teoreetilised teadmised proovile panna praktikas. Minul igatahes läksid peopesad higiseks esimeste sütikute kinnitamisel trotüülipakkide külge, et mingi laohoone jaoks paasi lõhata. Matil tekkis see probleem, et keegi varastas ära tema sineli. Asi lahendati lõpuks sel teel, et sinel kanti maha järgmise põhjendusega – „jäänud õppusel tanki alla”. Diplomid saime pärast ilma igasuguse pidulikkuseta ülikooli kantselei ühest lauasahtlist.


Loe ka teisi lugusid

Vilistlane number üks

Konstantin Lindquist
Loe täispikka lugu

Kõige uhkem olen järelkasvu üle

Malle Krunks
Loe täispikka lugu

Matemaatiku laual on teemad sünnitusabist kosmoseni

Leo Võhandu
Loe täispikka lugu