Taadi ja minu lugu

TTÜ100

Käesolev lugu ei ole tegelikult minu, vaid minu vanaisa lugu, mis omakorda on ka lugu ajaloo keerdkäikudest.

Minu vanaisa Georg Kotka, sündinud 1898. aastal Tartumaal Võtikveres (sündides Georg Gutmann, eestistatud 1935. a), oli üks esimesi TTÜ üliõpilasi ja lõpetajaid. Ta lõpetas 1905. aastal J.Westholmi algkooli Tallinnas, 1916. aastal Tallinna Nikolai I Gümnaasium (hiljem Gustaf Adolfi Gümnaasium) ja asus 1916. aastal õppima Petrogradi teedeinseneride instituuti. Sealsed õpingud aga katkesid revolutsiooni pärast. Vanaisa osales Vabadussõjas, kus sai soomusrongil haavata. 1920. aastal asus ta õppima Tallinna Tehnikumis, millest sai hiljem TTÜ. Ta lõpetas ainsana ehitusteaduskonna 1925. aastal, olles üldse teine sellel alal lõpetanu. Õpingute ajal oli ta O. Maddisoni loengute alusel koostatud “Tehnilise mehaanika” õpikute koostajaks, osalt koos Richard Ambrosega (kes oli ehitusteaduskonna esimene lõpetaja 1924. aastal). Raamatud on TTÜ raamatukogus veel nüüdki olemas.

Pärast TTÜ lõpetamist töötas vanaisa, keda me alati kutsusime Taadiks, kõigepealt Pärnu maavalitsuse teedeosakonnas. Juba 1927. aastal sai ta inseneri koha Viru maavalitsuses Rakveres. Ta oli esimene Viru maavalitsuse insener ja pidas seda töökohta kuni 1940. aastani, mil oli sunnitud kohalt lahkuma. Töötas siis jälle Pärnu maakonna teedeosakonnas, enne kui 1944. aasta septembris koos abikaasa ja kahe väikese tütrega – üks neist minu ema – Rootsi põgenes.

Otsus Eestist lahkuda ei olnud hoopiski lihtne, kuna maha pidi jätma vanemad, vennad, sõbrad, kodu ja kogu vara, tulevikuplaanid ning ühiskonnas saavutatud positsiooni. Minu vanavanematele, nagu kõikidele põgenikele, tegi väga valu, kui Eestis leidus inimesi, kes isegi peale taasiseseisvumist jätkuvalt uskusid ja väljendasid nõukogude propagandat, et välismaale mindi lihtsalt parema elu peale. See oli nii minu isa- kui ka emapoolsete vanavanemate kohta sama vale, kui see on tänapäeva Süüria põgenike kohta.

Rootsis oli küll turvaline, aga majanduslikult ja emotsionaal­selt raske. Perekonnal ei lubatud mitu aastat koos elada, kuna põgenikel üldiselt ei olnud lubatud suurtesse linna­desse asuda, aga vanaisa sai – tänu TTÜ haridusele – juba 1945. aasta kevadel erialast tööd. Esiteks töötas ta Uppsalas arhitektuuribüroos ja alates 1947. aastast kuni pensionini Stockholmi teede ja vesiehitiste valitsuses sildade osakonnas konstrueerimise ja arvestamise insenerina. Algul nägi ta perekonda paar nädalavahetust kuus, kuni lõpuks saadi luba koos elada. Minu tollal 12-aastane ema oli mitu kuud üksi põgenikelaagris, kuna ema sai pansionaadis teenija koha ning vanem õde lapsehoidja koha ja hiljem internaatkooli õppima.

Kuigi vanaisa oli juba keskealine ja kontoris üks kõige parema haridusega insenere, anti temale kõige väiksem ja ebamugavam tuba ning teistest raskemad tingimused. Välismaalaste diskrimineerimine ei ole hiljutine väljamõeldis! Meenutan vanaisa juttu, kuidas ta veetis oma 50. juubelisünnipäeva (tähtpäev, mil rootslastele anti tihti vaba päev), süües kaasavõetud võileiba teeveerel ühe sillaehituse kõrval nüüdse Arlanda lennujaama lähedal. Samas noomisid mind nii vanaema kui vanaisa, kui Rootsis sündinud teise põlvkonna põgenikuna kippusin vahel Rootsi suhtes kriitiline olema: tänutunne selle eest, et neile siiski anti võimalus oma elu uuesti üles ehitada, oli suur.

Kindlasti oli vanaisa haridus temale suureks eeliseks. Tööjõu puuduse tõttu tuldi tehnilise haridusega inimesi otsima juba põgenikelaagritesse. Vanaisa rääkis eesti keelele lisaks ka inglise, vene, prantsuse ja saksa keelt (ning hiljem lisaks mitte ainult rootsi, vaid ka hispaania keelt) ja kuna Rootsis sel ajal osati üldiselt saksa keelt, saigi ta varsti tööd oma erialal. Kuigi tingimused ei olnud nii head kui oleksid pidanud olema, sai ta siiski võimaluse teenida korralikumat sissetulekut ja saada perekonnaga valida elukohta rutem kui need põgenikud, kellel kas ei olnud kõrgharidust või siis oli see mingil alal, mida teisel maal oli raske kasutada.

Hariduse olulisus ei olnud minu perekonnas kunagi kahtluse all. Minu vanaema, kes majandusharidusele vaatamata alustas lihttööl, nii nagu ka tänapäeva põgenikud tihti on sunnitud tegema, rääkis ikka, kuidas ta Uppsalas varahommikul tööle minnes nägi üliõpilasi teel ballilt koju ja mõtles, et kui mitte tema lapsed, siis tema lapselapsed peavad kindlasti olema ballil ja mitte teel tööle! Meile anti kodust kaasa tugev sõnum õpingute tähtsuse kohta, kuna see on ainuke asi, mida saad kaasa võtta ja see annab aluse, millele uut elu ükskõik kus üles ehitada. Tean, et vanaisal oleks olnud eriti hea meel, et ma tema alma mater’is tegutsen.

Vanaisa elas 95 aasta vanuseks: ta jõudis ära näha Eesti taasiseseisvumise ja väga kõrges vanuses ka veel Eestis käia, et näha sinimustvalget lippu Pika Hermanni otsas. Kahjuks ei jõudnud ta teada saada, et ma asusin alaliselt Eestisse elama ja TTÜ juurde tööle.

Olen TTÜ õppejõud alates 2008. aastast, mil TTÜs loodi õiguse instituut ning me tulime koos instituudi direktori ja mitme kolleegiga Audentese (ja enne seda Concordia) ülikoolist TTÜsse. Minu doktorikraad on Uppsala Ülikoolist ja seal jõudsin käia ka mitmel ballil!

Fotol: taat koos abikaasaga veidi peale abiellumist, 1927. aastal – täpsemalt: Georg Gutmann (hiljem Kotka), koos abikaasa Elfriedega (sünd. Silla)

Katrin Merike Nyman-Metcalf
TTÜs töötanud alates 2008


Loe ka teisi lugusid

Kaks minu elu muutvat sündi ühel aastal

Loe täispikka lugu

Kuidas rektor Virumaa kolledži avaaktusel hädast välja aitas

Loe täispikka lugu

Mootorrattale lähene inseneriharidusega

Loe täispikka lugu

Inimene Marsil või termotuumareaktsioon energeetikas: kumb tuleb enne?

Loe täispikka lugu

Humanitaarina inseneride ülikoolis inglise keele eksamit tegemas

Loe täispikka lugu

Rektori luba mehhaanikute tammepuule

Loe täispikka lugu

Meeskonnatöö koolitus üliõpilasesinduse moodi

Loe täispikka lugu

Ohtlikud naljad Stenbocki majas

Loe täispikka lugu

Elule lähendamise programm viis otse elu keskele

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride praktikumid sügaval Venemaal 50ndatel aastatel

Loe täispikka lugu

Tehnokraatide naljad Tallinna Tehnikaülikoolis

Loe täispikka lugu

Parim asi ühikaelus: grusiinidest naabrid

Loe täispikka lugu

Topeltagent röövis 64 kilo rändkarikaid

Loe täispikka lugu

Kuidas me Kääriku suvemängudel TLÜ maskotti Eksmatit laenasime

Loe täispikka lugu

Lapsepõlvemälestused ema töö juurest

Loe täispikka lugu

GPS-kunst vabariigi juubeliks

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride äratuskell ilma taburetita

Loe täispikka lugu

Kuidas sai sooritatud üks kandidaadi miinimumieksam

Loe täispikka lugu

Diplomi hind on eksamikomisjoni kannatus

Loe täispikka lugu

Juhtum teadusliku kommunismi eksamil

Loe täispikka lugu

Isamaalise lauluga sauna marss!

Loe täispikka lugu

Tutvus tehnikaülikooliga kunsti kaudu

Loe täispikka lugu

Stagnatsiooniaastatest TPI ühiskonnateaduskonnas

Loe täispikka lugu

Põrandaalune psühhedeelia kohustusliku militaarpäeva eel

Loe täispikka lugu

Ainesüsteemse õppe alguspäevad

Loe täispikka lugu

Staažiga või staažita? Abikaasaga!

Loe täispikka lugu

Välistudengite viisa- ja abieluvalikud

Loe täispikka lugu

Anekdoodid tagasid matemaatikahariduse

Loe täispikka lugu

Kuidas koduülesanded aitasid kuuendat korpust

Loe täispikka lugu