Stagnatsiooniaastatest TPI ühiskonnateaduskonnas

Nõukogudeaegne ühiskonnateaduskond koosnes filosoofia, poliitökonoomia ja partei ajaloo kateedritest. Õpetasin poliitilise ökonoomia kursust eesti ja vene keeles. Õpikud ühiskonnateaduste alal olid üldsõnalised ja rääkisid rohkem sotsialismi eelistest. Nende kirjastamine kohapeal, näiteks Eestis, oli keelatud. Seda püüdsime parandada loengutekstide ja muude abimaterjalide väljalaskmisega, kuid need ei saanud oluliselt erineda õpikutest. Ainukeseks väljapääsuks oli loengute esitamine tolle aja majanduslikest vajakajäämistest, et valmistada üliõpilasi ette elu tegelikkuseks ja kuigivõrd arendada nende mõtlemisvõimet. Kuid ka siin olid oma ohud – julgeolekuorganid hoidsid toimuvat oma kontrolli all.

Kusagil 1980-te alguses kutsuti mind TPI parteikomitee sekretäri Aadu Taltsi jutule. Ta käitus alati lihtsalt ja otsekoheselt. Luges ette julgeolekust saadetud üliõpilaste arvamusi minu kohta, varjates hoolikalt autorite nimesid. Julgeolek nimelt valis endale üliõpilaste hulgast tulevast kaadrit, andes neile ülesande – analüüsida ühiskonnateaduste õppejõudude loenguid. Üliõpilased kirjutasid, et mu loengud on väga huvitavad, et ma olen lojaalne nõukogude korrale, kuid märkisid ära minu kiitusi turumajanduslike suhete vastu ning teatud kummardamist kapitalistlike maade ees. See oli kõik täiesti tõsi. Aadu Talts oli arusaaja mees. Ta ei käskinud ega keelanud mulle midagi, kuid ütles, et tema minu asemel ei kalduks õppetöös karvavõrdki kõrvale õpikute tekstist. Mina ei näinud niisugustel loengutel mõtet, kuid tänasin teda nõuande eest ja jätkasin tööd endises, ainuvõimalikus vaimus.

Oli olnud ka üks kaebekiri julgeolekule minu justkui nõukogudevaenulike väljenduste kohta. Seda kirja oli A. Talts tutvustanud oma asetäitjale ideoloogilise töö alal, meie kateedri dotsendile Rein Otsepale, ning pärinud, et kas mind ei tuleks siiski karistada. Rein olevat selle kaebuse soovitanud tähelepanuta jätta, kuna kogu minu elukäik andvat tunnistust vastupidisest. Muidugi oli see kiri selge laim. Nägemata tol ajal alternatiivi olemasolevale süsteemile, püüdsin õppida ja õpetada kasutama selle korra majandusmehhanismi võimalikult edukalt, mitte aga Eesti elu õõnestada.

Kui kuulutati välja üleliiduline konkurss ajakohase poliitökonoomia õpiku kirjutamiseks, kaalusin isegi osalemist, kuid loobusin – aeg polnud küps. Ja tõesti, konkursi tulemused vaikiti maha – parimaid õpikuid ei lubanud kompartei kõrgem juhtkond trükki anda!

Et suruda üliõpilastele peale poliitilist kasvatust, viidi sisse ühiskondliku praktika matriklid, kuhu õppejõul tuli kanda läbiviidud esinemised, konkursside tulemused ühiskonnateaduse-alastes ainetes ja muu taoline. Enamus üliõpilasi ei esitanud matrikleid ja õppejõud ei tuletanud seda ka meelde, nõnda see kava pikkamisi hääbus. Määrati mindki ühiskondlikuks kasvatajaks õppegrupile, kellele ma tunde andsin. Ka see määramine jäi formaalseks.

Oli ka muid nõmedaid nõudmisi – näiteks lülitada õppetöösse 1978 a. ilmunud L. Brežnevi raamatute “Väike maa” ja “Taassünd” tundmaõppimine. Kuigi L. Brežnev polnud nende kirjutaja – ta üldse teatavasti ei kirjutanud midagi – sai ta enda rolli piiritu ülistamise eest Lenini preemia. Vastu ei hakanud targu keegi vaidlema, kuid ma arvan, et vaevalt keegi kolleegidest oleks neid tõele mittevastavaid ning õppeainele võõraid üllitisi käsitlenud. Metoodilistesse materjalidesse tulid need nimetused aga kohusetundlikult sisse panna. Nõnda lihtsalt tuli tookord ühiskonnateaduste õppejõududel toimida.

Kaupo Kumm
Tolle aja TPI dotsent, nüüdne emeriitprofessor