Rektori luba mehhaanikute tammepuule

Kindlasti jääb ülikooli kampuses jalutades silma hiigelsuur sammuva ekskavaatori kopp. Kes kopa juures seisab, märkab selle kõrval kasvavat püramiidja võraga tammepuud. Istutasime puu 1999. aasta juunis, tähistamaks ülikooli, täpsemalt mehaanikateaduskonna lõpetamist. Ma ei mäleta, et püsivate tähiste püstitamine oleks toona ülikooli lõpetajate seas olnud levinud tava, kuid mingil moel oli meile eeskujuks ehituse üliõpilaste poolt otsapidi maasse monteeritud trepp, mis seisis aastaid tänase T. J. Seebecki auks püstitatud mälestussamba lähedal ja eemaldati sealt vist seoses kampuse korrastamisega alles aastaid hiljem. Kuigi ettevalmistuse käigus pakkusime üksteisele välja erinevaid plaane, üks riukalikum kui teine, jäime lõpuks üsna pretensioonitu, aga kindla valiku juurde – istutada puu.

Pidasime kohaseks ülikooli juhtkonnalt selleks ettevõtmiseks luba küsida. Seda, et pärast viis aastat kestnud õpinguid puudus meil igasugune arusaamine ülikooli haldamisest, näitas asjaolu, et otsustasime puu istutamiseks loa nõutada toonaselt rektorilt Olav Aarnalt. Kuidagi õnnestus mul koos ühe hea sõbraga puu istutamise soovi tutvustamiseks tungida rektori kabinetti ning hea inimesena kuulas rektor Aarna meid ära. Olgu veel mainitud, et rektori kabinetti sisenedes ja mõttes sõnu ritta seades olin tohutult ärevil. Rektor oli minu jaoks toona üks ebamaiselt tähtis isik ning kui ma ei eksi, siis kohtusin tookord rektoriga silmast silma alles teist korda oma õpingute jooksul. Esimest korda olin rektorit näinud viis aastat varem õppeaasta avaaktusel ja kolmas kord kohtusime diplomite kätteandmisel.

Rektor kuulas meid kenasti ära, võttis seejärel telefonikõne või paar haldusosakonda ning juhatas kätte õige inimese, kes pidi otsustama, kuhu puu võiks sobida. Kahjuks ei mäleta ma enam selle tubli kolleegi nime, kuid nähtavasti oskas ta puule valida hea asukoha ja selle ka meile kätte näidata. Kõigest mõni aasta hiljem alustati ju energeetikamaja ehitust ja puu võinuks hõlpsasti mõnele rajatisele või lihtsalt raskemale ehitusmasinale ette jääda. Õnneks nii ei juhtunud.

Lõpetamise päevaks, mil ühtlasi pidime ka puu mulda panema, olid meil põhjalikud ettevalmistused tehtud. Hulk noori ja terveid mehi tahtsid kõik oma panuse anda ning nõnda sai puule kaevatud auk liiga suur ja sügav. August välja kaevatud liivale oli päris raske sobilikku kohta leida, kuid ka tagasi ei hakatud seda panema. Vedasime kottidega kohale hunniku head mulda – osa tuli kodusest kompostiaugust ja puuduva osa said leidlikud noored kuskilt mujalt, kus linnal parasjagu haljastustööd käimas.

Lõpuaktus oli umbes samasugune, nagu neid igal aastal lõpetajate auks diplomite kätteandmisel peetakse. Meie rühma jaoks muutis selle natuke erilisemaks järgnenud istutamistseremoonia. Südame tegi soojaks, et sellel sündmusel olid osalemas ka rektor Aarna, toonane mehaanikateaduskonna dekaan Jakob Kübarsepp ning õppeprodekaan Jüri Papstel. Mäletan, et professor Kübarsepp pidas lõpetajatele veel väikese kõne, kiitis meie ettevõtmist ja tamme jaoks auku pandud eriti head rammusat kompostmulda. Arvan mäletavat, et istutusauku pandi ka üks kaustik matemaatilise analüüsi harjutusülesannetega, kuid võib-olla eksin. See võis samahästi olla füüsikakonspekt – mõlemad iseloomustasid meie toonast suhtumist üle elatud vaimsesse pingutusse.

Puu läks hästi kasvama ja nüüd, varsti 20 aastat hiljem, rõõmustab oma olemasoluga kõiki, kel silma seda puud märgata.

Fotol: loo autor seisab tagumises reas keskel

Renno Veinthal
üliõpilane 1994–2005, ülikooli teadusprorektor