Parim asi ühikaelus: grusiinidest naabrid

TTÜ100

Minu lugu algab aastast 2013, mil kolisin Akadeemia tee 5 ühikasse. Paljud mu sõbrad olid rääkinud, et ega see ühikaelu ikka päris okei ei ole: küll tuleb sama tuba jagada trobikonna inimestega, küll ei saa kasutada tualettruumi või pliiti ning normaalselt pesta ka ei saa. Lisaks olevat paljudel juhtudel boksinaabrid ka raskema iseloomuga olnud ning isegi kõvema norskamise peale ketsitallaga vastu seina peksnud, vähe valjema muusika kuulamisest ärme räägigi.

Minu isiklik kogemus TTÜ ühikast on hoopis teine. Elasin toas täiesti üksinda, naaberboksis samuti vaid üks inimene. Minu esimeseks boksinaabriks oli Mart Tartust. Tegemist oli kõige rahulikuma ning vaoshoituma inimesega, keda tol ajal veel näinud olin. Ei teda häirinud minu muusika, telesarjad ega ka öine kokkamine, sest ta tegi neid asju ise täpselt samamoodi. Kahjuks oli Mart mulle naabriks vaid aastakese.

Mingi aja elasin boksis täiesti üksinda – täielik luksus! Ühel õhtul, kui ema saadetud nädalatoetus oli Pööningul juba ära raisatud, läks kõht tühjaks. Külmkapis polnud midagi, pangaarvel oli kaks eurot. Otsisin kõik riiulid ja kapid läbi ning ennenäe imet – Mart Tartust oli unustanud sinna Mehhiko pajaroa, lisa vaid vett ning hakkliha. Palvetasin kõikide uute ning vanade jumalate poole, et poes oleks 400-grammine hakkliha allahindlusega. Oligi. Niisiis tegin endale ühikas Mehhiko pajarooga ning sellest ajast on see ka minu lemmiktoit. Aitäh, Mart Tartust!

Järgmiseks naabriks tuli mulle grusiin Mikheil. Grusiinidest naabrid on parim asi, mis minuga juhtuda sai. Igal neljapäeva ning reede õhtul, kui jõudsin korvpallitrennist tagasi ühikasse, oli Mikheil oma sõpradega juba laua katnud, laual olid parimate oskustega kokatud erilised gruusia toidud ning pitsidesse valatud mõnus keelekaste. Loomulikult pidin ju mina ka grusiinide riitusest osa võtma, vastasel juhul ma solvasin nende riiki ja kultuuri. Ausalt öeldes - ma ei kurtnud.

Selline elu mul siis oli need paar aastat TTÜ ühikas. Oma kodu on ikka oma kodu, aga ei saanud elu üle nuriseda ka ühikas, kõik oli väga tip-top.

Tom Erik Luoma-Aho
TTÜ üliõpilane


Loe ka teisi lugusid

Taadi ja minu lugu

Loe täispikka lugu

Kaks minu elu muutvat sündi ühel aastal

Loe täispikka lugu

Kuidas rektor Virumaa kolledži avaaktusel hädast välja aitas

Loe täispikka lugu

Mootorrattale lähene inseneriharidusega

Loe täispikka lugu

Inimene Marsil või termotuumareaktsioon energeetikas: kumb tuleb enne?

Loe täispikka lugu

Humanitaarina inseneride ülikoolis inglise keele eksamit tegemas

Loe täispikka lugu

Rektori luba mehhaanikute tammepuule

Loe täispikka lugu

Meeskonnatöö koolitus üliõpilasesinduse moodi

Loe täispikka lugu

Ohtlikud naljad Stenbocki majas

Loe täispikka lugu

Elule lähendamise programm viis otse elu keskele

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride praktikumid sügaval Venemaal 50ndatel aastatel

Loe täispikka lugu

Tehnokraatide naljad Tallinna Tehnikaülikoolis

Loe täispikka lugu

Topeltagent röövis 64 kilo rändkarikaid

Loe täispikka lugu

Kuidas me Kääriku suvemängudel TLÜ maskotti Eksmatit laenasime

Loe täispikka lugu

Lapsepõlvemälestused ema töö juurest

Loe täispikka lugu

GPS-kunst vabariigi juubeliks

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride äratuskell ilma taburetita

Loe täispikka lugu

Kuidas sai sooritatud üks kandidaadi miinimumieksam

Loe täispikka lugu

Diplomi hind on eksamikomisjoni kannatus

Loe täispikka lugu

Juhtum teadusliku kommunismi eksamil

Loe täispikka lugu

Isamaalise lauluga sauna marss!

Loe täispikka lugu

Tutvus tehnikaülikooliga kunsti kaudu

Loe täispikka lugu

Stagnatsiooniaastatest TPI ühiskonnateaduskonnas

Loe täispikka lugu

Põrandaalune psühhedeelia kohustusliku militaarpäeva eel

Loe täispikka lugu

Ainesüsteemse õppe alguspäevad

Loe täispikka lugu

Staažiga või staažita? Abikaasaga!

Loe täispikka lugu

Välistudengite viisa- ja abieluvalikud

Loe täispikka lugu

Anekdoodid tagasid matemaatikahariduse

Loe täispikka lugu

Kuidas koduülesanded aitasid kuuendat korpust

Loe täispikka lugu