Kaks minu elu muutvat sündi ühel aastal

TTÜ100

Töötasin alates 1993. aastast Virumaa Kõrgkoolis matemaatika-informaatika õppejõuna, kust 2000. aasta kevadel siirdusin sünnituspuhkusele, plaanides juba samal sügisel tööle naasta. Aprillis sündiski minu perre kolmas poeg. Kui nelja kuu pärast septembris koolimajja jõudsin, Virumaa Kõrgkooli enam polnud… vahepeal oli sündinud TTÜ Virumaa kolledž. Nii nagu minu kolmas sünnitus, oli seegi olnud kiire ja edukas. Olid toimunud suured muutused – juhtkonna vahetus, uued erialad, uued nõudmised õppejõududele jne.

Sama aastakäigu lapsukesed (poeg ja kolledž) kasvasid ja arenesid kõrvuti minu silma ja hoole all ning läbisid paralleelselt sarnased arenguetapid. Esimestel (beebi)aastatel tuli mul kolme poja ja täiskohaga töö kõrvalt läbida magistriõpingud – päeval õpetasin tudengeid ja kasvatasin lapsi, öösel õppisin ja kirjutasin magistritööd. Järgneva viie aasta jooksul arenesid ühel aastal sündinud jõuliselt, avastades maailma, muutudes tugevamaks ja teadlikumaks, saades uusi sõpru ning teekaaslasi. Noorukieas tuli läbida kasvuraskused, kuid tänu sellele sai 2011. aastal asutatud Põlevkivi Kompetentsikeskus.

Areng on olnud kiire ja tormiline ning 18 aastat on möödunud lennates. Nüüdseks on mõlemad noormehed saanud täisealiseks, nad on enesekindlad, teotahtelised ja edukad ning neil on lennukad tulevikuplaanid.

Need kaks sündi ühel aastal muutsid mu elu, andes tõuke minu isiklikule arengule ja karjäärile, muutes mind targemaks, sihikindlamaks, vastupidavamaks ning tehes mitmete kogemuste võrra rikkamaks: magada jõuab ka homme ja ülehomme ning kõige ulmelisemgi unistus võib täituda, kui sinu kõrval on toetav meeskond ja imelised inimesed. Minu motoks on saanud: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Oma rõõmuks võin tõdeda, et olen saanud nende noorukite arengusse suurel määral panustada. Vaatan mõlemaid õrnuse ja armastusega ning soovin: kõrget lendu, minu armsad!

Aitäh kõigile toredatele inimestele, kellega koos oleme need 18 aastat ühte sammu käinud!

Fotol: autor aastal 2000 ja 2018

Mare Roosileht
üliõpilane 2001–2004, TTÜs töötanud alates 1993


Loe ka teisi lugusid

Taadi ja minu lugu

Loe täispikka lugu

Kuidas rektor Virumaa kolledži avaaktusel hädast välja aitas

Loe täispikka lugu

Mootorrattale lähene inseneriharidusega

Loe täispikka lugu

Inimene Marsil või termotuumareaktsioon energeetikas: kumb tuleb enne?

Loe täispikka lugu

Humanitaarina inseneride ülikoolis inglise keele eksamit tegemas

Loe täispikka lugu

Rektori luba mehhaanikute tammepuule

Loe täispikka lugu

Meeskonnatöö koolitus üliõpilasesinduse moodi

Loe täispikka lugu

Ohtlikud naljad Stenbocki majas

Loe täispikka lugu

Elule lähendamise programm viis otse elu keskele

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride praktikumid sügaval Venemaal 50ndatel aastatel

Loe täispikka lugu

Tehnokraatide naljad Tallinna Tehnikaülikoolis

Loe täispikka lugu

Parim asi ühikaelus: grusiinidest naabrid

Loe täispikka lugu

Topeltagent röövis 64 kilo rändkarikaid

Loe täispikka lugu

Kuidas me Kääriku suvemängudel TLÜ maskotti Eksmatit laenasime

Loe täispikka lugu

Lapsepõlvemälestused ema töö juurest

Loe täispikka lugu

GPS-kunst vabariigi juubeliks

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride äratuskell ilma taburetita

Loe täispikka lugu

Kuidas sai sooritatud üks kandidaadi miinimumieksam

Loe täispikka lugu

Diplomi hind on eksamikomisjoni kannatus

Loe täispikka lugu

Juhtum teadusliku kommunismi eksamil

Loe täispikka lugu

Isamaalise lauluga sauna marss!

Loe täispikka lugu

Tutvus tehnikaülikooliga kunsti kaudu

Loe täispikka lugu

Stagnatsiooniaastatest TPI ühiskonnateaduskonnas

Loe täispikka lugu

Põrandaalune psühhedeelia kohustusliku militaarpäeva eel

Loe täispikka lugu

Ainesüsteemse õppe alguspäevad

Loe täispikka lugu

Staažiga või staažita? Abikaasaga!

Loe täispikka lugu

Välistudengite viisa- ja abieluvalikud

Loe täispikka lugu

Anekdoodid tagasid matemaatikahariduse

Loe täispikka lugu

Kuidas koduülesanded aitasid kuuendat korpust

Loe täispikka lugu