Humanitaarina inseneride ülikoolis inglise keele eksamit tegemas

TTÜ100

Minu lugu pärineb aastast 2003 või 2004. Õppisin TTÜ ja SKA ühises haldusjuhtimise magistriprogrammis ehk nn humanitaaria valdkonnas. Lugu on seotud kohustuslikku programmi kuulunud inglise keele eksami sooritamisega minu jaoks pisut ootamatul moel. Etteruttavalt olgu öeldud, et tollel ajal ma liiga kõrgelt oma keeleoskust ei hinnanud – pigem olin veidi alla keskmise. Muudele asjaoludele vaatamata lõplik eksamitulemus seda ka peegeldas.

Kuna olin meie kursusele mõeldud inglise keele eksami ajal välislähetuses, pidin eksami sooritama muul ajal. Sattusin seda tegema ilmselt koos insenerimagistrantidega, igal juhul tundusid teemad olevat valitud sellise kallakuga.

Eksam koosnes minu mäletamist mööda kolmest osast: kirjalik grammatikaülesanne, teksti kuulamine ja sellest lühikokkuvõtte kirjutamine ning suuline osa. Kui jõudsin eksami teise osa juurde, kus tuli kuulata ladusas ja kiires inglise keeles peetavat koosolekut, siis oli mu esimene mõte, et siin see eksam lõppebki. Esimesel kuulamisel ei saanud ma midagi aru ja kuna kuulamisi oli piiratud hulk ning lisapinget tekitas ajaline piirang, tundus selle ülesande lahendamine võimatuna. Koosolekul nimelt arutati planeeritava tuumareaktori erinevate jahutussüsteemide efektiivsust ja lahati sellega seotud füüsikalisi argumente. Kogu lugupidamise juures TTÜ ning selle pikaajaliste tehnikateaduste traditsioonide ees pean tunnistama, et humanitaarvaldkonna tudengina ei oleks ma tollal osanud sellest arutelust pärast esmakordset kuulamist ilmselt ka eesti keeles kuigi palju üles korjata.

Kuna ma ei ole loobuja tüüpi, siis otsustasin igal juhul eksamit jätkata, saagu mis saab. Teisel ja kolmandal kuulamisel suutsin juba enda jaoks registreerida mõned märksõnad, millele tugineda. Jalg küll pisut värises, kui eksami kirjaliku osa oma oskuste kohaselt valmis tegin ja suuliselt rääkima hakkasin, kuid tehtud ma selle eksami kuidagi sain. Ning jahutussüsteemidestki jäi midagi mõneks ajaks meelde!

Joosep Kaasik
üliõpilane 2002–2005, ülikooli administratsioonidirektor


Loe ka teisi lugusid

Taadi ja minu lugu

Loe täispikka lugu

Kaks minu elu muutvat sündi ühel aastal

Loe täispikka lugu

Kuidas rektor Virumaa kolledži avaaktusel hädast välja aitas

Loe täispikka lugu

Mootorrattale lähene inseneriharidusega

Loe täispikka lugu

Inimene Marsil või termotuumareaktsioon energeetikas: kumb tuleb enne?

Loe täispikka lugu

Rektori luba mehhaanikute tammepuule

Loe täispikka lugu

Meeskonnatöö koolitus üliõpilasesinduse moodi

Loe täispikka lugu

Ohtlikud naljad Stenbocki majas

Loe täispikka lugu

Elule lähendamise programm viis otse elu keskele

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride praktikumid sügaval Venemaal 50ndatel aastatel

Loe täispikka lugu

Tehnokraatide naljad Tallinna Tehnikaülikoolis

Loe täispikka lugu

Parim asi ühikaelus: grusiinidest naabrid

Loe täispikka lugu

Topeltagent röövis 64 kilo rändkarikaid

Loe täispikka lugu

Kuidas me Kääriku suvemängudel TLÜ maskotti Eksmatit laenasime

Loe täispikka lugu

Lapsepõlvemälestused ema töö juurest

Loe täispikka lugu

GPS-kunst vabariigi juubeliks

Loe täispikka lugu

Elektriinseneride äratuskell ilma taburetita

Loe täispikka lugu

Kuidas sai sooritatud üks kandidaadi miinimumieksam

Loe täispikka lugu

Diplomi hind on eksamikomisjoni kannatus

Loe täispikka lugu

Juhtum teadusliku kommunismi eksamil

Loe täispikka lugu

Isamaalise lauluga sauna marss!

Loe täispikka lugu

Tutvus tehnikaülikooliga kunsti kaudu

Loe täispikka lugu

Stagnatsiooniaastatest TPI ühiskonnateaduskonnas

Loe täispikka lugu

Põrandaalune psühhedeelia kohustusliku militaarpäeva eel

Loe täispikka lugu

Ainesüsteemse õppe alguspäevad

Loe täispikka lugu

Staažiga või staažita? Abikaasaga!

Loe täispikka lugu

Välistudengite viisa- ja abieluvalikud

Loe täispikka lugu

Anekdoodid tagasid matemaatikahariduse

Loe täispikka lugu

Kuidas koduülesanded aitasid kuuendat korpust

Loe täispikka lugu