Ainesüsteemse õppe alguspäevad

Oli 80ndate aastate lõpp ja liikusid mõtted õppekavade kaasajastamisest. Automaatikateaduskonnas moodustati nn. vanaisade komisjon (H. Sillamaa, V. Heinrihsen, A. Annus) ülesandega uurida võimalusi õppekavade ühendamiseks ja kaasajastamiseks.

Komisjoni töö oli konstruktiivne ja viis välja mõttele minna üle täiesti uuele õppekavade ülesehitusele, mõttele loobuda nõukaaegsest jäigast kursusesüsteemist ja asendada see kaasaegsema nn. ainesüsteemse õppekorraldusega. See tähendas muidugi väga tõsiseid muudatusi ülikooli elus. Oli selge, et neid niisama lihtsalt ei rakenda.

Automaatika kateedris valitses nn. senioraat (H. Sillamaa, H. Ross, O. Aarna, G. Väljamäe, L. Einer, V. Kraht, A. Annus). Ühel õhtupoolikul järjekordsel arutelul jõudsime järeldusele, et vajame võimu ülikoolis. Ja Olav Aarna avalikustas mõtte pürgida rektoriks. Nii läkski!

Rektor Olav Aarna tuge tundes asus automaatikateaduskonna dekanaat (A. Annus ja J. Võrk) H. Sillamaa juhtimisel koostama täiesti uuelaadseid, nn ainesüsteemseid õppekavu. Need kavad rakendati katseks ainult automaatikateaduskonnas.

90ndate algus oli automaatikateaduskonna dekanaadis üpris huvitav. Oli dekaan Jaan Võrk, kes käsutas kahte prodekaani. Uljas Tamm tegeles tudengitega, kes olid vastu võetud vanadele , kursusesüsteemsetele õppekavadele, ja mina uute, ainesüsteemis õppijatega. Esimesel aastal oli mul vaid üks kursus, kuid huvitav oli Uljase ülesanne: ta pidi lõpetama teaduskonnas kursusesüsteemse õppe ja seega ka likvideerima oma töökoha!

Automaatikateaduskonnas rakendatud ainesüsteemsed õppekavad õigustasid end ja järgmisel aastal läks kogu ülikool üle ainesüsteemsele õppele.

Arno Annus
emeriitdotsent